Erakonna saadikud

Krista Aru

Krista Aru

Neli aastat Riigikogus on minu elus omanäoline etapp. Ma ei olnud selleks valmis. Olin andnud oma nime Eesti Vabaerakonna nimekirja, et toetada uue poliitilise jõu tulekut Eesti avalikku ellu, mõtlemata, et peaksin olema üks neist, kes hakkab Toompeal uut erakonda esindama. See, et ma polnud isegi üldjoontes mõelnud, mida tähendab töö Riigikogus, millist sättumust ja ettevalmistust see eeldab, tähendas mulle Riigikogu XIII koosseisu alguskuudel ajakaotust. Alles sügisel, kui Riigikogu töörütm ja kodukord, kasutatavate sõnade sisu ja tähendus, olid selgeks saanud, hakkasin seaduseelnõusid huviga lugema ja uurima ehk avastasin nende tähenduse, tähtsuse ja vahel tühisuse.

Kuid see algusaeg oli tore fraktsioonis. Kaheksa väga eripalgelist isiksust, oma kogemuste, arusaamiste ja hinnangutega. Meid ühendas aateline alus – soov muuta Eesti poliitilist kultuuri ja arvamus, et poliitilise kultuuri muutmine algab riigi kõige tähtsamast kogust – riigikogust, iga rahvaesindaja käitumisest ja suhtumisest oma töösse. Viis meist kaheksast olid Riigikogus uustulnukad ning mitte ainult uudishimulikud, vaid ka vastuvõtlikud igale uuele infokillule. Oma rohkete sisuliste arupärimiste, infotunni kaalutletud küsimustega ning püüdlikult ette valmistatud ettekannetega meie poolt Riigikogu täiskogus korraldatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteludel (teadus- ja arendustegevuse olukord ja areng, Eesti merendus ja metsandus, eesti keel teadus- ja kõrghariduskeelena) suutis Vabaerakonna fraktsioon näidata, et Eesti heaks saab Riigikogus väga hästi töötada, kui unustada väiklus, isiklikud huvid ja mitte hinnata teise erakonna esindajat kui poliitilist konkurenti.

2017. aasta lõpuks, kui me kaheksakesi ümber laua istusime, oli õhkkond muutunud. Midagi oli maha kukkunud ja katki läinud, aga me ei tunnistanud seda ja tegime näo, et kõik on endine. Väliselt oligi kõik ju hästi: fraktsioon oli aktiivne ja tegus, me töötasime hoolsalt komisjonides ja täiskogu saalis. Võib-olla kulutasimegi end liialt palju asjadele, mida me väikese fraktsioonina muuta ei saanud? Võib-olla polnud me vaim nii vägev, et toime tulla eitustega, mida me opositsioonierakonnana kandma pidime? Meie niigi kõikuma löönud vaimule jättis oma varju meid 2018. aasta aprillis ootamatult tabanud surma puudutus ning kokkuvõttes moondus esialgne otsiv ja loov õhkkond välistavaks ja väsitavaks, viies fraktsioonist lahkumisteni.

Kõik päevad siin Toompeal on olnud erinevad. Vahel on need olnud tüütud ning istumine istungisaalis on nõudnud vastupidamist ja kannatlikkust. Ometi kaalub ajutise tüdimuse üles teadmine, et kuigi meie koostatud ja algatatud seaduseelnõud pole veel seaduseks saanud, on need valmis ja ootavad vaid oma õiget aega. See aeg tuleb. Palju oleks võinud teisiti teha, kuid oluline on, et Vabaerakonna fraktsioon kujundas ja ilmestas Riigikogu XIII koosseisu. Mul oli selles koht, mis lubas iseenda vastu ausaks jäädes töötada kõige selle heaks, mis on oluline Eesti kestmiseks: eesti keel ja kultuur, eesti vaimsus.

Külliki Kübarsepp

Külliki Kübarsepp

Riigikokku valimine oli minu jaoks viimase hetkeni pea uskumatu. Viimased poolteist aastat oli nähtud vaeva selle nimel, et keegi üldse Vabaerakonna sündi usuks ning siis kampaaniajuhina kogu seda tegevuste virr-varri üleval hoitud. Julgesin alles veidi enne valimispäeva tunnistada, et vist saame üle künnise. Mu ennustatud tulemus – 9%, oli saavutatud (tegelikult 8,7).

Valimisõhtul sai selgeks, et ühise suure töö tulemusena olen uude koosseisu sattunud. See oli isegi arusaamatu. Maalt pärit plika, kes on harjunud tegutsema pingelisemates olukordades, nüüd Toompeal. Olin arvestanud, et aastates 45 pluss võiks selline kogemus mu ellu tulla.

Riigikogu esimesed poolteist aastat olid minu jaoks väga vastuolulised. See oli aeg, kus ühelt poolt arenesin tohutult. Saadik peab suutma kohaneda aina uute ja uute teemadega. Olin alguses üsna häbelik, eriti kõnede osas.

Kõige suurema kooli sain õiguskomisjonis, kus 2015. aasta sügishooajal püüti kooseluseaduse rakendussätted väga koledate tehniliste võtetega läbi suruda. Kümnest tollasest komisjoni liikmest kuus olid esimest korda Riigikogus. Enda tugevuseks võin nimetada seda, et suutsin kiiresti kohaneda kodukorra ehk nn kollase raamatu reeglitega ning seetõttu see brutaalne teerull sai peatatud. Samas pani see paika ka Riigikogu olemuse – soov tegelike probleemide ja lahendustega tegeleda võimuliidu poolt on vähene. Riigikogu töötab hoopis teistel alustel…

See oli vastuolu teine pool – lihtsaadikul ei ole võimalik välja tulla omaalgatuslike teemadega. Need lihtsalt tambitakse maha. Sa pead olema võimuliidus ning siis ka väga kõrgel kohal. See tõdemus viis emotsiooni kohati ikka väga alla. Olin ju harjunud olema pidevas tegutsemises, nüüd oli see pärsitud.

Südantsoojendav oli see, et Vabaerakonna kaheksa fraktsioonisaadikut olid kui pere. Esimese aastaga tegime Eestile ringi peale. Tänu sellele oli meie tuntus kõrge.

Hiljem, 2017 aastast, tunnetasime väsimust. Erakonna aktiiv oli otsustanud erakonda mitte professionaalsemaks edasi arendada. See oli saadikute jaoks muidugi arusaamatu, sest ideaalis soovisime pikaajalist erakonda ehitada. Lisaks see töö, mida saadikud tegid, jäi siis ju kuhugi taevasse rippuma. Kogu asi hakkas pudenema. Ka Vabaerakonnast sai sisemise võimuvõitluse tanner, mitte Eesti asja arendaja. Seda on siiani valus pealt vaadata.

Olen uhke selle üle, et kõik saadikud, kes on Vabaerakonna fraktsiooni alles jäänud, on töökad. Meil pole põhjust silmi peita. Need inimesed on Eesti ühiskonnale kulla väärtusega, sest nad saavad hakkama igas valdkonnas, mis ette on tulemas. Ning nende kinnisidee pole olla saadik Toompeal iga vere tilgaga. Seda suudavad teha vaid julged inimesed!

Jüri Adams

Jüri Adams

Tegevus Riigikogu lõppevas koosseisus oli pigem frustreeriv. Varem väljakujunenud kummitempli olukord püsis samalaadne ka neli viimast aastat. Seda sai kritiseeritud lõputult, nii üldpoliitiliselt kui ka konkreetselt. Tahaks loota, et kunagi lõpuks tuleb murrang, aga eks see olene pigem juba järgmistest koosseisudest.

Siiski oli XIII koosseisu ajal paar positiivset arengut. Riigikogu komisjonide koosolekuid hakati uuesti protokollima sellisel määral, et nüüd peaks taas olema võimalik kindlaks teha, kes seal mida rääkis ja milliseid seisukohti esitati. Enne seda oli kümmekond aastat, mille kohta tulevastel uurijatel puudub igasugune võimalus midagi teada saada.

Kuid me ei suutnud taastada Riigikogu liikmete õigust pidada täiskogus läbirääkimistel kõnesid (enamasti on see lubatud vaid fraktsioonide esindajatele). Üldiselt on Riigikogu liige vaid fraktsiooni või erakonna juhtisikute sõnakuulelik ori.

Kõike seda aheldab kokku 2004. aastast alanud erakondade üle rahastamise (sisuliselt kollektiivse riigivarguse) süsteem.

Vist ainuke positiivne poliitiline muutus oli nn peibutuspartide praktikast (tuletan meelde: tuntud tegelased kandideerisid kohalikel valimistel, aga volikogudesse tööle neil “ei olnud õigust minna”) jagusaamine. Seda võiks käsitleda eeskätt Vabaerakonna poliitilise tulemusena, kuigi ei jäänud peale nende eelistatud lahendus (kas üks või teine, aga mitte mõlemad esinduskogud korraga), vaid n-ö Soome variant (lubati taas olla nii riigikogus kui KOV volikogus korraga).

Kuid üldisemas plaanis KOV volikogude demokraatia halvenes, sest nüüd, pärast “haldusreformi” on KOV-ide valimisringkonnad reeglina 25-35-mandaadilised, mis veelgi võõrandab inimesi omavalitsusüksustest ja paneb meie proportsionaalse valimissüsteemi alla aegsütikuga miini.

Positiivselt ja mõneks ajaks kodurahu toovalt lõppes ka esimese aasta suur võitlus nn kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu ümber, mis oleks meie maale kaasa toonud samasooliste abielu institutsiooni ja tõenäoliselt Eesti ühiskonna põhjalikult lõhestanud. Aga kui kauaks seda rahu?

Nii õudset “kummitembeldamist” kui haldusreformi seaduse eelnõu puhul ei osanud ma isegi ette kujutada. (Selle “reformi” läbiviimisel olid siiski mõned positiivsed tagajärjed, neist silmapaistvam Setumaa osade ühendamine.) Aga viimane mahukas asi, mida ka kummitembeldati – nimelt isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadus – oli ehk veel õudsem.

Kokkuvõtteks ütlen, et üleskutsed eneseparandusele riigikogu sees, kui seda ei toeta vastavad arvamused ühiskonnas, ei ole eriti tulusad. Püüaksin oma vähenevaid vana mehe võimeid rakendada sinna, kus neist võiks olla suuremat kasu ehk tegevusele väljaspool riigikogu. Riigikogu uuele koosseisule pakuksin ma ennast abiks pigem nõuandjana. Originaaltekst ilmus ERR-i uudisportaalis 23.01.2019.

Ain Lutsepp

Ain Lutsepp

Vabaerakonna liikmena Riigikokku saamine oli mulle üllatus ja ma ei olnud selleks valmis. Olin üldiselt kursis, mis poliitikas toimub, aga see, kuidas kõik seestpoolt toimib opositsioonis olles, oli üsna arusaamatu. Vähemalt aastaks oleks vaja olnud reaalset abi ja nõu.

Tundub, et sageli kasutasime harjumuspärast poliittehnoloogiat, mille lõpptulemus oli vastuhääletamine. Oleme olnud protestijad ja vähem kaasarääkijad. Isikute vaheline erinev keel ja ambitsioonikus, erinev arusaam mida ja milleks teeme, viis fraktsiooni lagunemiseni. Isiklikult puudutas väga Andres Ammase lahkumine.

Vaim jättis meid maha. Tekkis frustratsioon, väsimus, pettumus. Edasine oli juba paratamatu.

Mis oli hästi?

Hästi on selline asi, mida ei saa defineerida. Seda inimene tunneb. Hästit ma tunnen ka.

Tänan Jürisid, Andrest, Kristat, Küllikit, Ennu, Sergeid, Eppu, Aget, Kadri ja Vahurit. Süda on soe teile mõeldes. Tänan koos oldud aja eest.

Enn Meri

Enn Meri

(Riigikogu liige alates aprillist 2018)

Olen üks mitmetest Vabaerakonna loojatest ja tulin poliitikasse mõttega, et tahaks muuta Eesti poliitilist kultuuri. Kandideerisin Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkonnas ja sain umbes 1600 häält. Vabaerakonna esinumber selles ringkonnas oli Andres Ammas, väga tore inimene ja vilunud poliitik. Ta sai umbes 1800 häält ja pääses Riigikokku otsemandaadiga. Kahjuks ta suri 4. aprillil 2018. Mind kutsuti järgmisel päeval Riigikokku Andrest asendama.

Mu esimene mulje Riigikogust ei olnud nii väga positiivne. Paljud Riigikogu liikmed ei ole kohal suures saalis ja tihti räägitakse omavahel valjult ja palju istungite ajal. Vabaerakonna fraktsioon on peaaegu ainus, kes suures saalis alati kohal oli ja küsimusi esitas ja kõnesid pidas. Hiljem hakkasin aga aru saama et Riigikogu komisjonides tehakse päris palju tõsist tööd ja seal määratakse seaduseelnõude suund.

Paljud eelnõud on pikad ja keerulised ning Riigikogu tavaliige ei pruugi saada aru, mida ta otsustab. Samasugune on lugu riigieelarvega, millest on paljudel riigikoguliikmetel raske aru saada ja veel raskem midagi eelarves muuta. Tundub, et kantslerid ja ametnikud on need, kes teavad mis eelarveridade taga peitub. Hädasti on vaja eelarve sellist esitust, mille järgi riigikogu liikmed saaksid ise teatud tegevuste kulud ja tulud välja otsida ja siis otsustada, kas neid on vaja või mitte.

Jüri Saar

Jüri Saar

Riigikogu toimib tervikuna kui omaette institutsioon „mäe otsas“, mille kontaktid all-linna ja üldse ülejäänud Eestiga on täpselt paigas. Väljapoole paistev mulje, nagu valitseks Riigikogus sees fraktsioonide ja rahvasaadikute vahel pingelised konkurentsisuhted, ei pea üldiselt paika. Riigikogu kui võimukeskuse vastandumine ja teatav võõrandumine laiemast ühiskonnast kujundab välja tugev kokkukuuluvuse tunde. Seetõttu ollakse omavahel pigem sõbralikud ja heatahtlikud.

Vabaerakonna fraktsioon on endale Riigikogus leidnud kindla rolli, milleks on mõõdukus hüvede kasutamisel, töökus, aktiivne osalemine kõigil saaliistungitel ning võimalikult paljude komisjonide töös. Kuna fraktsioon on väikesearvuline, paneb see konkreetsetele liikmetele võrreldes suurtega kõrgema igapäevase koormuse. Paljud Vabaerakonna tehtud algatused ja ideed on jõudnud teostumiseni ka teiste erakondade poolt, mille üle poliitilise kultuuri paranemise kontekstis peab rõõmustama.

Minu töö õiguskomisjonis kujunes samuti suhteliselt intensiivseks, sest erinevalt paljudest teistest alalistest komisjonidest, mis alates jaanuari teisest poolest tegelevad peaasjalikult kokkuvõtete tegemisega, töötab õiguskomisjon edasi täie hooga. Kuna ühelt poolt on tajutav selge poliitiline tahe võimalikult palju seadusi ja otsuseid vastu võtta ja teiselt poolt mitte tormata, sattusin otse poliitilise võitluse keskmesse.

Vabaerakonna peamine probleem on tervikliku, püramiidse organisatsiooni puudumine. Niisuguses poliitilises süsteemis, kus poliitika tegemise peamist raskust kandvad subjektid on erakonnad, on vältimatult vajalik luua tugev side valijate (Vabaerakonnal 2015. aastal ca 50 000), erakonna liikmete (ca 700), aktiivi (ca 50), juhatuse (ca 11), fraktsiooni (alguses 8) ja esimehe koos tippjuhtkonnaga (ca 3) vahel. Vabaerakonnal see alati ei õnnestunud.

Piltlikult öeldes teiste juba varem väljakujunenud erakondadega võitlemine oli ebavõrdne olukorras, kus „voor oli, kuid armeed polnud“.