Fraktsiooni esimees

Andres Herkel, Vabaerakonna fraktsiooni esimees

Hea sõber!

Vabaerakonna tekkelugu on peegelpilt Eesti ühiskonnas toimuvatest tõsistest protsessidest, mille põhiliseks motiiviks on tugev tahe vabaneda partokraatlikust poliitilisest mudelist. Sellise mudeli puhul on liiga vähe kaasamist ja avatust uutele ideedele. Tagajärjeks on võimu konserveerumine.

Toimunu hoomamiseks tuleb avada panoraamsem pilt Eesti poliitika arengust. Riigikogu XII koosseisus (2011-2015) oli neli erakonda. Paljude meelest oli Eesti parteimaastik valmis, selle olulist muutumist ei peetud võimalikuks. Samal ajal hakkas Reformierakonna võim kivistuma ja Riigikogu muutus üha enam kummitempliks, sest kaasamine oli vähene või õõnsalt loosunglik. Ühiskonnas hakkasid pead tõstma mitmesugused protestid: „Aitab valelikust poliitikast“, Harta12, Rahvakogu jt. Poliitika vajas värsket õhku, kuid erakonnasüsteem oli suletud.

Tollane Isamaa ja Res Publica Liit oli vaid üks neljast roostetavast parteist. Aga osale liikmetest oli see ka pidev kultuurišokk. Pärast 2006. aastal toimunud Isamaaliidu ja Res Publica ühinemist hakkasid ilmnema sellised sisemise võimuvõitluse meetodid, mis olid Isamaas selle ajani kas tundmatud või vähese mastaabiga. Neist kõige enam  sai tuntuks nn.“ Peipsi kalurite“juhtum. Kalurid värvati parteisse ja viidi suurkogule töökoha kaotamise hirmus ja nad pandi ühe mustri järgi hääletama.

Kunagine isamaaline vaim asendus hea maitse piire ületava häälekauplemisega. Nii pandi müüki kodukulud (mis tegelikult ei langenud) ja tasuta kõrgharidus. On üsna loomulik, et selle peale hakkas osa Isamaa taustaga inimesi koonduma ja loodi MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik.

Need inimesed ei oleks hakanud uut erakonda ehitama, kui ei oleks olnud mitut väga selget eeldust. Meile sai selgeks, et kõik need pahed, mida me olime IRL-is kohanud, olid omased ka teistele erakondadele. Reformierakonnas manipuleeriti osavamalt ja Keskerakonnas varastati küünilisemalt. Seega oli lootus, et Vabaerakonnaga liitub hulk inimesi, kes viivad algatuse laiemale pinnale. Nagu teame, oli üks silmapaistvamaid neist Artur Talvik. Tagantjärele võib öelda, et erinevate koolkondade liitumine oli algul Vabaerakonna suur tugevus, aga hiljem osutus see ka nõrkuseks.

Vabaerakonna töö viimases Riigikogus annab meile aukartust äratava statistika: 56 eelnõu, 156 arupärimist ja pidev töö saalis. Krista Aru kujundas oma tegevusega välja ideaalse saadiku mudeli – ta on alati kohal, oma komisjoni küsimustega kursis ja kõigi muude küsimustega viib end kurssi saalis küsides ja eelnõusid lugedes.

Samas tekitas selline sisuline ja järjekindel töö pettumust, sest laiem avalikkus ei ole seda usinust peaaegu märganudki. Meie ideed on pärast eelnõu algatamist ühel või teisel moel kas tagasi lükatud või vaikselt kõrvale tõstetud. Võib olla kindel, et osa Vabaerakonna „mitteseksikaid“ ideid on sellised, mille juurde peab Riigikogu varem või hiljem tagasi pöörduma. Need on  demokraatiapaketi küsimused, avatud nimekirjad ja ka Riigikogu enda tööprotseduuride demokratiseerimine. See võib puudutada ka Jüri Adamsi koostatud paarkonnaseadust, mis on ainus realistlik lahendus kooseluseaduse pooldajate ja vastaste poolt kuumaks köetud atmosfäärile.

Vahel küsitakse: miks te tegite Riigikogus sisutööd, kui sellest midagi ei sõltunud, ja miks te ei ehitanud erakonda? Tegelikult üritati mõlemat. Paraku jäi nii aju- kui ajapotentsiaal ahtaks, meil sisuliselt puudus väljaspool Riigikogu poliitikaga igapäevaselt tegelevate inimeste ring ja me ei suutnud neid kohalikul tasandil värvata. Õhinapõhisus käis maha, oli pettunuid. Entusiastlik soov kohalikel valimistel valimisliitude kaudu ja Riigikogu liikmeid kõrvale jättes supertulemus teha jäi katteta. Selleks ei olnud kogemusi ega piisava tuntusega kandidaate.

Demokraatia koolina mõeldud rotatsioon juhtimises ja tihedad sisevalimised, kohati ka liigagi ootamatud rohujuureinitsiatiivid tõid endaga kaasa rea kursimuutusi. See, et selle väliselt kaootilise tegevuse tulemusena sündis arvestatav programmipagas, jäi pigem varju.

Lisaks meeskonnatööle kujundavad parteide saatusi silmapaistvad isikud. Raske oli ette näha, et Artur Talvik loobub demokraatlikel sisevalimistel kandideerimisest, jätab oma toetajad pika ninaga ja lahkub. Salamisi loodeti nii Tõnis Lukase, Indrek Tarandi kui Katri Raigi tulekule. Igaühel neist oli võimalus rakendada oma mobiliseeriv mõju Vabaerakonna kasuks, muutes sellega kogu poliitmaastiku arengut. Aga nemad otsustasid minna sinna, kus terendas lihtsam võimalus ja kindlam tulevik. Tiina Kangro ja Juku-Kalle Raid otsustasid viimasel tunnil oma tõekspidamiste ja väärtuste järgi.

Vabaerakonnast ei pidanudki saama „normaalset“ kartellierakonda. Liikmeterohkus ja registreerimiseks vajalike liikmete miinimumarv on teinud Eesti erakondadele palju rohkem halba kui head. Vabaerakond näitas, et Riigikogu valimisteks saab esitada eduka nimekirja ka väljaspool seniste suurerakondade süsteemi. See eeskuju leiab nüüd jäljendamist, aga kahetsusväärselt on ununenud koostöö.

Kui kõnelda järgmisest neljast aastast, siis peab see minu meelest olema paremliberaalse poliitika eneseleidmise ja koondumise aeg.

Andres Herkel

Vaata veel: herkel.net